Kultuuriminister saatis Tallinna linnapeale kirja ja kutsus teda enda juurde, et kultuuripealinna projekti üle nõu pidada. Kuigi pean riigi ja linna vahel kokkuleppe saaavutamist ülioluliseks, ei usu ma, et sellest visiidist asja saab. Vaevalt Laine Jäneski usub, et Edgar Savisaar võtab mütsi pihku ja talle külla tuleb. Mitte et tee Tallinna linnavalitsusest Kultuuriministeeriumi teab kui pikk oleks – see pole ju mingi Tallinn-Tartu ots, aga kokkuleppe saavutamiseks peaksid mõlemad pooled samme tegema. Süüdistusi on vastastikku esitatud liiga palju.

Selle asemel, et võistelda, kumb rohkem nii Tallinna kui kogu Eesti jaoks sellesse suurepärasesse võimalusse panustab, on senini avalikkuses madistatud selle üle, et näpuga näidata, kes vähem teeb. Nii on kultuuriministri kutsegi pigem suunatud avalikkusele kui asja lahendamisele. Samasse kategooriasse kuulub ka ministri „suur imestus“ sihtasutuse Tallinn 2011 juhi palganumbri üle, sest esindab ju kultuuriministeeriumi sihtasutuse nõukogus kantsler, kes ise osales mehe väljavalimises. Nii nagu ka teised linna kõrval väärikaid institutsioone nagu EAS-i, Linnade Liitu või Kaubandus-Tööstuskoda esindavad inimesed. Niisiis on tegu ehteestlasliku vägikaikaveoga, mida võimendavad juba tradistsiooniks kujunenud teravad suhted linna ja riigi vahel.

Täna teevad suured palganumbrid inimesi väga kurjaks ja see on mõistetav, aga peamiseks jututeemaks kerkinud Mikko Fritze palga puhul tuleb eelkõige silmas pidada, et aastal 2007 palgati välisspetsialist. Pealegi selline, kes tundis olusid ja oskas keelt. Ja see on tõepoolest midagi haruldast, mis tuleb ka kinni maksta. Kui tahame siia kogemuse huvides tuua väljast inimesi, siis peame oskama arvestada ka nende kogemuste hinnaga Euroopa mastaabis. Näiteks nii nagu ka äsja Kalev/Cramo treeneri kohalt lahkunud Nenad Vucinic. Kui me seda ei suuda, siis sulgeme värske vee juurdepääsu meie konnatiiki.

Aga rahast ja palgast rääkimine on varjutanud hoopiski midagi olulisemat – sisu. Detsembris käis Tallinna Volikogus sihtasutuse poolt programmi tutvustamas Jaanus Rohumaa. Tundub, et sellise programmi mahu juures – umbes paarsada projekti – peaks igaüks midagi leidma. Ent oluline on leida ka see peamine asi, millega inimesi siia meelitada. Midagi ainulaadset, mis eristaks meid nii eelmisest 40 kultuuripealinnast kui ta tulevasest 400st.

Olen korduvalt kuulnud vädet, et pidu on eelkõige meile enestele, aga tunnistan ausalt, mina näen selles eelkõige Eesti ja Tallinna võimalust ennast teistele tutvustada. Selleks pole ju vaja kultuuripealinna austavat tiitlit, et ise kultuuri nautida. Seda oskame niigi. Loen ka Tallinn 2011 kodulehelt, et see 1985.a. alguse saanud traditsioon on andnud võimaluse 40 linnale tutvustada oma isikupärast ja mitmekesist kultuuri miljonitele inimestele. Aga selleks, et need miljonid Eesti kiratsevat majandust turgutaks, peab meie programmis olema mõni eriti suur külgetõmbenumber.

Marseille’s on juba praegu tänaval plakatid, mis kuulutavad, et 2013. aastal on see Prantsusmaa sadamalinn Euroopa kulutuuripealinn. Samal ajal ei tea paljud eestlased tänaseni, mida toob aasta 2011 ja kultuuripealinna tiitel. Olen rääkinud ka turismifirmade esindajatega, kes tahaksid juba müügiga tegelema hakata, aga nõutud on nemadki. Et mida siis müüa?

Jalgratas (mis muide sihtasutuse töötajate seas väga popp) on ju juba leiutatud. Mõni päev tagasi nägin uudistes heldinud Vene turisti, kes kiitis Tallinna ja rääkis kui eriline tunne on seista 14. sajandi hoone ees. Läinud aasta lõpul Tehnikaülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil rääkis Economisti korrespondent Edward Lucas, kuidas inimesed tulevad siia „vana“ pärast ja temagi näitab oma tuttavatele just ajalugu. Olen isegi ilmas päris palju ringi käinud ja ühtteist näinud, aga kui pühade ajal sattusin jõuluehtes Raekoja platsile, oli seal nii imeliselt ilus, et võttis silma märjaks. Midagi nii fantastilist kogeb elus harva!

Goethe on õelnud, et arendada tuleb oma omadusi, mitte iseärasusi. Niisiis pole mõtet leiutada midagi uut, vaid esitleda asja, mida me kõike teame ja tunneme ning mille üle ise uhked oleme. Nii saavad meist kõigist nii peo osalised kui ka parimad müügimehed. Et meie eneseuhkust turgutavad just „ kõige-kõige“ asjad, siis tulekski neid ära kasutada. Ja siin ei ole kaksipidi mõtlemist. Meie armastus, uhkus ja au on loomulikult laulupidu.

Mõned aastad tagasi korraldasid lätlased Euroopa Parlamendis oma laulupeo presentatsiooni ja reklaamisid Lätit kui laulumaad ja lätlasi kui maailma suurimat koori. Sinna juurde käis uhke näitus, trükitud materjalid ja laul. Ja loomulikult äratas see huvi. Meil eestlastel, kes me ennnast selleks tõeliseks laulurahvaks peame, jäi üle vaid kadedalt nurgas küüsi närida ja mõelda oma mahamagatud võimalusele.

Kui mõnele tundub, et meid juba niigi tuntakse maailmas tänu laulupidudele, siis on see sügav eksitus. Meid ei tunta üldse. Isegi Brüsseli lennujaamas võid sa kohata ametnikku, kes ei tea, kus Eesti on. Peame arvestama, et vaid vähesed inimesed maailmas on meist midagi kuulnud. Just meie laulupidu on midagi nii erilist, millega inimesi siia meelitada. Meie vana laulupidu on maailma uus asi, mida avastada. Kõik muu, mis programmi kavandatud, peab muidugi ka olema, sest kultuuriaasta pikkus on ikkagi 365 päeva ning meil on ju palju huvitavat.

Tallinn 2011 võiks olla see koht, kus riik ja linna vaenukirve maha panevad ja näitavad suutlikkust koostööd teha. Just nii nagu me suudame suurepäraselt koostööd teha kui meil laulutuju tuleb.