Olen Tallinna tüdruk. Veel enne, kui ühes pealinna vanimas, Pärna tänava lasteaias oma esimesed sotsialiseerumise katsed läbisin, viis vanaema mind Kadriorgu uisutamist õppima. Kooliteed alustasin Tallinna 21. Keskkoolis. Kaheksandas klassis kolisin äärelinna ja kooli numbriks sai 22. Nüüd kannab see Kevade tänava kool jälle Jacob Westholmi nime ja ma võin uhkeldada nimekate koolivendadega. Muide, ka uisutada meeldib mulle siiani.
Et ma peale kooli ei suutnud kohe otsustada, mida edasi teha, siis astusin Tartu Ülikooli alles aasta pärast. Just õigel ajal, sest siis loodi ajakirjanduse osakond ja Juhan Peegel võttis vastu oma esimese kursuse. Vaatamata fantastilistele õppejõududele ja põnevale tudengielule, oli koduigatsus suur. Sõitsin nii tihedalt kahe linna vahet, et kõik teekäänud kulusid pähe.
Koolipingist sattusin kohe ka ekraanile ja peagi palgaliseks ETV Tartu stuudios. Pärast ülikooli lõpetamist kolisin Tallinna tagasi, ja et valida anti vaid pioneeri- või kirjandussaadete tegemise vahel, otsustasin kultuuritoimetuse kasuks. Samaaegselt kasvatasin kodus poega ja tütart ning ühendasin vanavanemate abiga nii pere- kui tööelu.
Kui 80ndate lõpus elu põnevaks läks ja ajakirjanikel tekkis võimalus vabaduse piire nihutama hakata, kolisin ühiskonnaelu saadetesse. Tegin dokumentaalsaateid ning juhtisin arutelusid, mis püüdsid maailma parandada. Sellesse aega langeb ulatuslik enesetäiendamine nii kodus kui võõrsil, suurimaks saavutuseks loen saatesarja "Teateid tegelikkusest” käivitamist, mis püsis aastaid auditooriumi edetabeli tipus. Ajakirjanike Liit autasustas mind selle eest aastapreemiaga.
1993. aastal kutsus värske ETV peadirektor Hagi Shein mind oma meeskonda ajakirjanduslikku programmi juhtima. Vaatamata sellele, et olin äsja lõpetamas Eesti Diplomaatide Kooli, ei suutnud oma endisele õppejõule ära öelda ja olen siiani tänulik heas meeskonnas saadud kogemuste eest.
Lahkusin Eesti Televisioonist 1997. aastal jõulupühade aegu, et Mõõdukate erakonda astuda. Olin avatud väljakutsetele ning poliitika tundus senise karjääri loomuliku jätkuna. Lisaks andsin meedialoenguid ja juhtisin integratsiooniprojekti Avatud Eesti Fondis. Üllatusena tuli 1999. aastal ministrikoht. Minust tehti peale valimisi portfellita minister rahvastiku küsimustes, millega tegelesin järgmised kolm aastat (katsumuste ja kogemuse mõttes võiks need korrutada kolmega). Ministritöös oli mul kaks suurt ülessannet: riikliku integratsioonipoliitika ja perepoliitika väljatöötamine. 2003. aastal valiti mind rahvaesindajaks Riigikokku, töötasin nii kultuurikomisjoni aseesimehena kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis. Samuti osalesin Eesti delegatsiooni liikmena Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee töös. Sealse kultuurikomisjoni ülesandel kirjutasin raporti soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal. Meediaküsimustega tegelesin aga edasi Ringhäälingu nõukogus. Olin ka Tartu Ülikooli ning Muusika- ja Teatriakadeemia kuratooriumi liige.
Ühiskondlikest ülesannetest ja väljakutsetest pean tähtsaimaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimehe ametit ning tööd Lastekaitse Liidu presidendina. 2006. aasta sügisel, kui Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks, avanes võimalus astuda Euroopa Parlamendi liikmeks. Võtsin üle oma eelkäija kohustused, mida üritan täita nii hästi, kui võimalik.
